Jazzkaar küsis, mida Bill Frisellist arvan

Autentsus, tagasihoidlikkus, meisterlikkus – need on sõnad, mis minu arvates sobivad iseloomustama kitarrilegend Bill Friselli. Kui teda Google’st otsisin, siis leidsin Wikipediast: „One of the leading guitarists in jazz since the late 1980s“. Kahtlemata see nii ongi, kuid Billi enda arvates on tal veel pikk tee kõndida.

Just teadmine ja endale tunnistamine, et oskuste lagi ei saabu kunagi ning tegelikult on areneda võimalik lõpmatuseni, teeb temast nii põneva artisti. Ehk kuna ta pole veel nn „lõpp-punkti“ jõudnud ning arvab, et ei jõua ka, on ta endiselt samasugune lihtne inimene nagu ta oli ka enne kuulsaks saamist. Selle tõestuseks autogrammisabas seisnute kohmetus, kes ei osanud Billi vahetut olekut ja kahe jalaga maa peal seismist oodata. Näiteks Youtube’i videos (Bill Frisell – Strawberry fields forever), olles seal 60-aastane, vabandab ta, et peab seda lugu noodist mängima. „See peaks mul juba veres olema, kuid muusika on rännak. Tundub, et täna on alles mu elu esimene päev. Muusika seisab siin mu ees, ma arvasin, et kõik on selge, kuid nüüd on ta teistmoodi uus.“

Sellistele teerajajatele tuleb olla vaid tänulik, sest nemad kaardistavad erinevaid tasandeid, võtavad ära hirmu tundmatuse ees ning inspireerivad ka teisi järjest kõrgemale tõusma. Aitäh Jazzkaarele Bill Friselli Eestisse toomise eest, see õhtu oli täis salapäraste helide maagiat.

Jazzkaar.ee: Bill Frisell – iidol ja improviseerija

03.10.2014 Sirbis ilmunud arvustus

Nostalgilise uuenduslikkuse „Kangelaslood”

MIHKEL OJA

Design Flandersi kureeritud flaami disaini näitus „Kangelaslood” Tallinna arhitektuuri- ja disainigaleriis (Pärnu mnt 6). Suur osa 30st eksponaadist on kas käsitööna või tööstuslikult toodetud väikeseeria tooted, millest arhitekt Pieter Boons on koostanud kolmemõõtmelise elava pildi, kus igal eksponaadil on oma roll. Avatud kuni 10. X.

Kuigi nostalgia ja innovatsioon peaksid esmapilgul olema vastandid ja üksteist välistama, moodustavad need tegelikult imelise duo. Seda siis, kui innovatsioon on pandud õitsengut looma ajal, mil ühiskond vaevleb kiire elutempo, pealiskaudsuse, rahakultuse ja ühekordselt kasutatava kultuuri käes.

Tänapäeva disaineritel palutakse luua side minevikuga, mis tähendab, et tehnoloogilise innovatsiooni kõrvale mahub nüüd ka meisterlik käsitöö ja materjalitunnetus. Ja eks nostalgia ole üks psühholoogiline protsess, ühtlasi paus, mis silub ja võib-olla ka idealiseerib pilte minevikust, meie lapsepõlvest – võimalus taas kogeda varasemat ehedat elu, kuid juba koos elukogemuse ja tarkusega. Eks see olegi põhjus, miks auto-, mööbli- ja disainitööstus on saavutanud edu klassikaliste toodete taaselustamisega. Tänapäevaste või ka traditsiooniliste tehnoloogiate abil suudavad disainerid luua uut, kuid säilitada objekti olemuse ja ilu.

Vahel juhtub ka nii, et vana objekt töödeldakse ümber või transformeerub töö käigus hoopis uueks objektiks, mis vastab tänapäevastele funktsionaalsuse ja esteetika nõuetele. Objekt ise surub end meile peale, pajatades oma lugu ja olles seega meile tajumuslikuks ja emotsionaalseks kogemuseks.

Unistus või fantaasia pole kunagi kaugel. Laps meie sees tuleb taas esile, kiindub objekti ega taha temast loobuda. Sellisel juhul omandab objekt surematuse staatuse.

Näitusel on esindatud Flaamimaa ja Brüsseli disainerite 30 objekti. Kuraator on teinud oma valiku tööde poeetilise väärtuse ja teema sobivuse põhjal. Objektid on loodud kas käsitööna või tööstustoodanguna, kuid enamasti väga väikeses tiraažis – igale „Kangelasloo” objektile on antud kangelase staatus. Ülevaade tugineb kuraator Inge Vrankeni ja arhitekt Pieter Boonsi tekstidele.

http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/nostalgilise-uuenduslikkuse-kangelaslood/